Minu lugu

Märkus: Oma lugu kirjutades ja tundeid reflekteerides sain tuge Atle Dyregrov ja Kari Dyregrov poolt kirjutatud raamatust “Toimetulek leinaga”  (https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:371534) Raamat leinajale ja tema toetajale. 

_________

Meie elud on sündmuste vool, milles meie tegelik MINA realiseerub läbi paljude õppetundide. See mõistmine jõudis minuni läbi valusa kogemuse, mil noore naisena sain tunda, mis on elu tumedam pool. Elasin üsna varases nooruses läbi raske elulise sündmuse – laste kaotuse ja sünnitusjärgse veremürgituse. See kogemus puudutas mind väga sügavalt ning muutis minu edasise elu täielikult.

1986 aasta augustikuus, 19-aastase noore naisena, sünnitasin ja matsin oma esiklapsed, oma kaksikud pojad. Esimene poeg elas 2 ja teine 5 päeva.

Piinarikkas kaotusvalus hüüdsin oma südames meeleheites abi järele. See oli ainus lootus – nagu tuimestav süst, mis paneb unustama. Mida aga ei tulnud oli hingeline toetus, mõistmine ja lohutus, sest ajad olid teised. Ajastule kohaselt oli hingehoid tavapäratu ja kättesaamatu ning omane vaid „nõrkadele“. Ainus soovitus arstidelt mulle oli eluga edasi minna ja juhtunu unustada. Aga kuidas … ?

Paljudel inimestel muutub surm tõelisuseks ühe silmapilguga – minuga see nii ei läinud. Tundsin südametunnistuspiinasid, kuna reageerisin surmale esialgu väga vähesel määral. Alles hiljem taipasin, et tegelikult oli see vajalik ning kaitses mind šoki eest. Olin blokeerinud enda säästmiseks kõik tunded. Selline emotsionaalse valu puudumine andis esialgu puhkepausi intensiivseteks tunneteks. Aeg, mis kulus juhtunust arusaamiseks ja päris tunneteks muutumiseks, oli väsitav ning tundus lõputu.

Aeg-ajalt öösel ärgates ja oma kõhtu puudutades taipasin, et mu lapsed ei ole enam minuga. Kaotusvalu foonil proovisin aru saada, mis minuga toimub. Päev-päevalt hakkas kohale jõudma kõik toimunu ja mind hakkas painama küsimus „kuidas see valu endast välja saada?“. Kaotusvaluga leppimine oli pikk protsess ja soov olnut heaks tagasi pöörata oli piinav. Soov oli jääda unne ning tõusta alles siis, kui kõik on möödas. Paraku mingit lahendust ega tuge ei tulnud. Perekond ja lähedased olid küll minuga, kuid üsna pea taipasin, et nende suutlikkus olukorras leevendust tuua on ammendumas. Oskus minu tundeid mõista on piiratud ressurss, sest neil kõigil puudus teadlikkus ning isiklik kogemus selles.

Aja möödudes hakkas mind väga kurvastama ütlus „nüüd oled ilmselt küll juba juhtunust üle saamas“. Tundsin ennast endiselt veel väga katkise ning jõuetuna, kuigi minu väline olemus seda enamasti ei peegeldanud. Erinevad kaotusvalust tingitud tunded muutusid minu sees hoopis intensiivsemaks, kuna sügaval sisemas ei olnud ma valmis päriselt vastu võtma seda, mis oli juhtunud. Minu igapäevased reaktsioonid olid kurbus ja enesesüüdistamine. Neil ei olnud sageli küll mingit alust, kuid sel hetkel tundusid need väga reaalsed ja ainuõiged. Alles hiljem taipasin, et kujuteldav süü- ja vastutustunne ei olnud kaugeltki seotud tõelise süülisusega.

Ajapikku hakkasin süüd tundma ka selle üle, kui suutsin naerda või hetkeks juhtunu unustada. Tundsin sisemist häbi, just nagu eluga edasi minek oleks pisendanud armastust ja hoolivust oma surnud laste suhtes. Erinevad enesehävituslikud mõttemustrid lülitusid sisse automaatselt ja eriti hetkedel, kui nägin väikeseid beebisid või õnnelikke emasid beebivankrit lükkamas. Tundsin ennast üksikuna ja mahajäetuna. Elu minu ümber läks küll edasi, kuid mina olin enda elu stopile pannud – olin endiselt hetkes, mil minu maailm kokku varises.

Leinaga toimetulek oleneb suurel määral sellest, kuidas leinaja oma ressursse kasutab. Toetava kuulaja abil saab leinaja toimunut vastu võtta samm sammult. Kuna minul leinanõustaja võimalus puudus, hakkasin alateadlikult ise olukorrale väljapääsu otsima. Julgesin üha sagedamini erinevates olukordades, mil pidin rääkima oma perest, jagada ka oma lugu. Minu jaoks tähendas avatus  ausust ja otsekohesust. Julgesin aina rohkem rääkida oma kaotusvalust ja sellest, kuidas ennast päriselt tunnen, millist abi ja toetust vajan ning kuidas minusse, kui leinajasse suhtutakse. Olin avatud inimestele, kes soovisid minuga sel teemal suhelda, kellelt julgesin tuge oodata ja kelle seltskonnast ennast hästi tundsin. Avatuse puudumisel kogesin, et tihti viib „maskides“  ning silmakirjalik käitumine selleni, et kõik teesklevad, justkui asjad oleksid hästi.  Kogesin üha enam, et avatud suhtlusega on lihtsam saada mõistmist ja tuge. Ühtlasi olin valmis seeläbi ka ise abi kergemini vastu võtma ning see aitas vähendada ümberkaudset sotsiaalset abitust. Taipasin, et ma ei peagi suutma oma normaalset elu taastada – saan leinast läbi tulla ka olemasoleva elu taustal. Mõistsin, et kogetut ei ole võimalik seljataha jätta ning unustada, sellega tuleb õppida koos elama.

Kogemusest õppimise kaudu tunnetasin intuitiivselt, mis mulle hea on ning nii sain oma tunded pikapeale kontrolli alla. Sega hakkas minu jaoks veidi kergemaks muutuma ka leinaprotsess. Töötasin oma mõtetega, et aktsepteerida olukorda. Pidasin iseendaga pikki dialooge, kus hoidsin tugevasti kinni sellest, mis mulle head teeb. Samuti ei soovinud ma leinajana olla ohvrirollis ning otsisin pidevalt uusi viise, kuidas oma eluga edasi minna. Sundisin ennast alguses üsna teadlikult keskenduma igapäevastele positiivsetele pisiasjadele. Aktsepteerisin teadmist, et lein võtab oma aja, ning tuletasin seda endale meelde ka neil hetkedel, kui kõik just nagu juba korras tundus olevat. Aja möödudes hakkasin end tundma aina tugevamana.  Tundsin rõõmu igast hetkest ja taipasin, et olen oma leinaprotsessis jõudsalt edasi liikunud. Sain selgeks, kui oluline on kaotusvalu leevendamiseks pendeldamine tunnetega tegelemise ja eluga edasiliikumise vahel. Samuti ka seda, et taastumise protsess peab olema paindlik ja tasakaalustatud ning mulle sobivas tempos. Ma mõistsin, et vältimisstrateegia ei tohi olla domineeriv, sest see pärsib leinas edasi liikumist. Kasvasin ja arenesin, kui keskendusin aktiivselt uuele. Seega lõin elule leinaprotsessi kaudu uue tähenduse.

Lapse kaotuse puhul on ilmselt üsna tavapärane, et hakatakse mõtlema, milline oleks elu tulevikus, kui laps oleks elus. Need mõtted panid tegema ka minus uusi tulevikuplaane ja aitasid samm-sammult edasi paranemisele. Täna, mil olen kolme täiskasvanud tütre ema ja ühe tüdrukutirtsu ja poisipõnni vanaema, võin tõdeda, et isiklik kasv andis elus palju uusi võimalusi. Tekkisid paremad suhted lähedastega ja kasvasin tugevamaks ning olen paremini kontaktis oma tunnetega. Võin tõdeda ka seda, et usaldan ennast rohkem ning tean, mis mulle oluline ja mis vähemoluline on.

Kaotusevalu ei kao iial – ma õppisin sellega elama. Igal augustikuu 8ndal päeval on meie pere südames kaks pisikest poisikest, kellega meil ei õnnestunud koos veeta ei tunde ega minuteid, sest ajad olid sellised. Lohutuseks on vaid pisike kalmuküngas surnuaias. Täna võin öelda, et just need kaks „inglilast“ panid mind mõistma ning hindama surma ja elu piiripealseid teemasid.

Oma kogemusest võin öelda, et kõige rohkem, mis sel raskel hetkel vajame on lähedaste, tuttavate ja sõprade mõistmine ning toetus. Eriliseks kingituseks on sel teekonnal inimene, kes on kogenud sama, mis sina. Ta saab jagada sulle kogemust, mis toimus tema elus ja kuidas ta kriisiga hakkama sai ning kuidas on toimunuga kohanenud. Andes edasi oma mõistmisi ning läbiproovitud lahendusi, võid leida juhtunu mõistmiseks uue vaatenurga. See aitab eluga edasi minna ja terveneda.

Ajavahemikus september 2017 – mai 2018 osalesin MTÜ Avitus kogemusnõustaja väljaõppes. Õpitu baasil omandasin oskused enda elukogemusi mõtestama. Olen süvitsi töötanud läbi oma loo ning mõistnud, kuidas selle abil teisi aidata. Väljundi selleks andis osalemine vabatahtlikuna MTÜ Vaikuse Lapse tegevustes ning ka juhatuse liikmena neid  tegevusi juhtides.

Kokkuvõtteks saan täna tõdeda, et olen õnnelik, et sellest isiklikust raskest läbielamisest on tänaseks saanud minu tugevus. Aastate jooksul tulnud taipamine aitab pakkuda kogemusnõustajana tuge neile, kes on pidanud saatuse tahtel läbi elama sama, mis mina. Tean, et sageli leiame kergendust vaid siis, kui keegi meid päriselt kuulab ja mõistab.

Meedias kajastatud lood minu kogemusest ja leinaga toimetulekust:

19.04.2022, podcast NAISTEJUTUD ⟩ Elu valusaim kaotus:  https://naine.postimees.ee/7495173/naistejutud-elu-valusaim-kaotus-matsin-oma-pisipoja-ja-kolm-paeva-hiljem-teise

16.11.2021, Naisteleht psühholoogiateemaline podcastis „Mõttekoht“ Arutelu teemal kaotusvalu ja lein. „Pärast laste sündi kaksikud kaotanud naine: „Kaotusvalu ei kao iial, kuid koos sellega on võimalik õppida elama““.

https://naine.ohtuleht.ee/1048633/mottekoht-parast-laste-sundi-kaksikud-kaotanud-naine-kaotusvalu-ei-kao-iial-kuid-koos-sellega-on-voimalik-oppida-elama-?fbclid=IwAR0-SoGvfbPHW_Tfx9KZAKrSxaMif5fr9sShhSQkqcWH7CK8m8WddHF2F6k

17.01.2018 ajaleht „Märjamaa Nädalaleht“  artikkel „ Hingerahu leidmise teel on kaaslaseks aitaja tugi“ https://marjamaa.kovtp.ee/documents/380075/18325306/nr+2+17.+jaanuar+2018.pdf/8997b4ae-698b-4946-a37a-90082bf80183?version=1.0

16.12.2016 ajaleht „Pärnu Postimees“ artikkel „Mälestuste karp aitab kaotatud beebit leinata“

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=parnupostimees20161216.2.12

Täiendavat info leinaga toimetulekuks:

  • Padise vallas, Harju-Risti kirikaias asub Vaikuse laste rahupaik. See on koht, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. Samuti pakub mälestuspaik tuge neile, kes leinavad oma looteeas ehk katkenud raseduse tõttu kaotatud last, kellel võib-olla hauda polegi.

Võta minuga julgelt ühendust!

Kontakt

eidi.aidla@gmail.com

+372 56 833 668

    Scroll to Top